Küsimustele vastab Helga Rahu

Küsimustele vastab Helga Rahu ( Keila raamatukogu lasteosakonna juhataja aastatel 1953-1983) 

Kus ja milline oli sinu lapsepõlvemaa?

Minu lapsepõlv möödus Naissaarel. Meenuvad ainult positiivsed elamused. Vaba aega sai veedetud omaealistega enamasti metsas uidates, mere ääres mängides või merel paadiga sõites. Lõbusad olid meeleolukad jaanipäeva pidustused Taanikuninga pargis, millest võtsid osa kõik Naissaare elanikud. Ei meenugi vihmaseid jaanipäevi nagu tänapäeval.

Naissaarel oli kolm kuueklassilist kooli – Põhjakülas eesti kool, Lõunakülas eesti- ja rootsi kool. Mina käisin Põhjakülas, kus õpilaste arv oli viieteistkümne ümber. Lõpetasin seal ainult 4 klassi, sest ajad muutusid. Meil oli väga tore õpetaja. Tehti palju üritusi. Lavastati näidendeid. Üritustesse olid haaratud kõik õpilased. Lasteraamatuid meil kodus palju ei olnud, mäletan J. Oro raamatuid, mingisuguseid muinasjutte, tellitud oli laste ajakiri “Laste Rõõm”. Aga sõjaväeosas oli raamatukogu, kus raamatuid oli igale eale, sealt sai siis laenutada.

Mis sai nooruses töökohal valikul otsustavaks ja kas oli ka teisi kaalutlusi?

Noored raamatukogutöötajad: Este Sulg, Helga Rahu, Laine Rižkaja

Peale keskkooli lõpetamist ja abiellumist olin kodune. Elukohaks sai Keila ja esialgu ei teadnudki, millega tegeleda. Siis kuulsin, et Keila raamatukogusse vajati laenutajat. See saigi mulle saatuslikuks – minust tuli eluaegne raamatukogutöötaja. Pöördusin tollase raamatukogujuhataja Magda Kohava poole. Ta võttis mind jutule ja mind saadeti õppima Tallinna Keskraamatukogusse, sest mul ei olnud ju vastavat haridust. Läbitud sai mitmeid kursuseid ja eksameid. Saanud vastava tunnistuse alustasin tööd Keila raamatukogus laenutajana. 1.okt.1950. 1.detsembril 1953 läksin tööle Keila Lasteraamatukogusse, kus töötasin kuni pensionini (1983.a.)

Kas sotsialistlik võistlus oli paberil või innustas see tõepoolest tegutsema?

Sotsailistlik võistlus oli rohkem paberi määrimine. Võib-olla niipalju innustas, et ei tohtinud ju plaani täitmata jätta. Siis sai ikka vaadatud ja kontrollitud, et kõik näitarvud saaks täidetud, sest vastasel korral oli peapesu tulemas. Mäletan aastat, kui oli tõsist raskust plaani täitmisega. Plaani ikka lõpuks saime täis ja kogemata üks lugeja tuli rohkem (mitte juurdekirjutamisega). Sellel aastal oli mul aruanne kultuuriministeeriumis (kultuuriminister Ansberg). Meie plaani täitmisse suhtuti irooniliselt – minister toonitas väga seda ühte lugejat, mis oli üle plaani. Plaani pidi ikka täitma ja ületama kõvasti. Üldiselt peale seda erilisi raskusi plaani täitmisega ei olnudki. Laenutuste ja lugejate arvu sai päris kergesti täis. Ürituste osas pidime siiski pingutama. 

Kuidas suhtusid populaarteaduslike raamatute kaelamäärimissse (pidid igakord võtma vähemalt ühe)?

Populaarteaduslike raamatute kaelamäärimine oli lastele minu meelest natukene lihtsam kui täiskasvanutele. Lastepäraseid populaarteaduslikke raamatuid sai soovitatud rohkem neid, mis ikka lapsi huviats. Ühiskondlik-poliitilise kirjanduse laenutusi sai täidetud peamiselt ajalooliste raamatutega.

Kas õpilane vajas raamatu soovitamist või tahtis olla oma valikutes iseseisev? Praegu on eneseteadlik õpilane.

Raamatute soovitamisega oli nii ja naa. Oli lapsi, kes teadsid, mida lugeda, oli neid, kes ootasid pikisilmi, mida neile pakuti. Eks siis vastavalt sellele sai ka tegutsetud.

Milline raamat alati päästis olukorra s.t. mida soovitades see alati sobis lugejale? Praegu on selline raamat Berti päevikute sari.

Eriti meelde ei tule, mis raamat just alati sobis lugejale. Meenub vast tüdrukutele Rannamaa “Kadri” ning poistele ja tüdrukutele Lindgreni raamatud. Sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” jutte peamiselt poistele.

Kas kool ootas raamatukoguhoidjat külla või sooviti raamatukokku tulla? Kas oodati raamatukogtöötaja uudiseid või lepiti eelnevalt teema kokku, millistest raamatutest räägitakse? Kas sellised kokkusaamised tõiduusi lugejaid juurde?

Kooliga oli meil kaunis tihe side. Käisime koolis enamasti raamatuid ja raamatukogu tutvustamas. Kollektiivselt käisid raamatukogus peamiselt lasteaiad. Need külaskäigud tõid tõesti uusi lugejaid juurde. Oli neid, kellest said aktiivsed lugejad, kui ka neid, kes momendi ajel käisid ainult mõned korrad raamatukogu külastamas. Eriti tihe side oli meil tolleaegsete kirjandusõpetajatega Liivia Telgmaga ja Linda Ardvega. Tänuga mäletan Linda Ardved, kellega koos sai tehtud mõnigi meeldejääv üritus. Ei ütleks, et need üritused oleks väga palju uusi lugejaid juurde toonud. Aktiivsed üritustest osavõtjad olid ka head lugejad.

Lastekirjanikud olid kõik noored, loomeaeg täies ilus, kelle uut teost oodati kõige suurema huviga?

Noorem kooliiga oli huvitatud rohkem Ellen Niidu, Heljo Männi, Uno Leiese, Eno Raua raamatutest. Vanemaid huvitasid Jaan Rannapi, Heino Väli, Robert Vaidlo teosed. Noorte kirjanikega oli meil peaaegu kõigiga kohtumist, vast seepärast ka see huvi.

Kas lapsed soovisid raamatukogutöötajaga juttu ajada? Milline oli kõige armsam kingitus, mida lapsed tegid ja milline kõige kummalisem käitumine?

Vestluse aktiivsus raamatukogutöötaja ja lugeja vahel olenes palju ka lugejast endast. Mõne kinnise iseloomuga lapsega oli väga raske jutule saada, teisega arenes vestlus ladusalt.
Palju olenes raamatukogutöötajast enesest. Kui ikka laenutaja võttis lugeja suhtes juba alguses negatiivse hoiaku ega siis ka tagasisidet ei olnud.
Kõige armsam kingitus oli ikka see, kui laps tuli peotäie esimeste oma nopitud kevadiste lilledega. Mis veel võis rohkem rõõmu valmistada! Või mõni lasteaialaps tõi omajoonistatud pildikese. 

Kummalist käitumist nagu ei meenugi. Aga huvitavaid vestlusi küll. Mäletan üht poissi, kes oli väga tehnikahuviline. Olid esimesed lennud kosmosesse. Tema teatas tõsimeeli, et tahab saada kosmonaudiks. Ja nõudis alati vastavateemalist kirjandust. Temast kosmonauti ei saanud, aga tehnikat ta edasi õppima läks. Meenub ka üks ajaloohuviline poiss, kellest hiljem sai ajaloolane. Temaga oli meil isegi pahandusi, kuna ilmnes, et ta lõikas ajakirjadest välja ajaloolisi pilte ja artikleid. Hiljem selgus, et ta tegi neist endale albumeid. 
Mõned lugejad mäletavad sind tänaseni ja tervitavad, teised aga pööravad kohates pilgu kõrvale.
Kuid mälestused möödunud aastatest on head.

Helga Rahu
juuni, 2008

Keila raamatukogu kroonika 1996-2007, lk 84-86

Helga Rahu oma 80. sünnipäeval.

ENG UKR RUS